Võrtsjärvel oli iseloomulikuks ja põliseks kalapüügiviisiks läbi aegade kaletamine. Kale oli algselt laia suudmega(1,2 x 3,6 m) ja 3,6 m pikkune purjusteta võrkkott. Võrgu silmade suurus oli 5-4 cm, suudme alumiste nurkade külge kinnitati umbes 8 kg raskused kivid.Võrkkotti veeti väikese nelinurkse purjega varustatud paadiga allatuult triivides. Üks veoköitest kinnitati paadi ahtri, teine vööri külge. Püüdjaid oli tavaliselt kaks. Kumbki neist hoidis käes võrgu külge kinnitatud peenikest tundenööri, mis signaliseeris kala võrku sattumisest. Siis tõsteti võrkkott kiiresti üles, kala tõsteti välja ja seejärel lasti uuesti tagasi. Paat triivis pärituult seni kuni jõuti kalda lähedale, siis tõmmati võrkkott paati ja aerutati paat vastu tuult (sageli 6-8 km) üles ja seejärel hakati uuesti kaletama.
Kaletamine algsel viisil oli füüsiliselt väga raske töö, selle hõlbustamiseks muudeti 1930-ndatel aastatel põhjalikult kalepüügi varustust. Kale varustati 3-4 m pikkuse pujusega ja 4-5 m pikkuste tiibadega – võrkkotist sai kalemõrd. Ülemise selise külge kinnitati korgist pullud ja alumise külge kivid või ketid. Kalemõrd varustati 1,2-1,3 m pikkuste ja 30 cm laiuste juhtlaudadega, mis kinnitati tiivaotste lähedale selliselt, et nad asetsesid vees liikudes poolviltu ja tõmbasid kaletiivad laiali. Need muudatused tõstsid kalepüügi efektiivsust tuntavalt.
Põhjalikult täiustati ka veopaati-purjekat. Kohapeal ehitati ja võeti kasutusele kahveltaglastega ja allalastava kiiluga(svert) ca 10-12 m pikkused purjepaadid, mis võimaldasid loovida ja sõita kuni 450 all vastutuult. Jäi ära aeganõudev ja raske vastutuult sõudmine. Püünise väljatõmbamiseks varustati purjekas käsitsi vändatava pööraga. Purjeka ahtri ja vööri külge kinnitati 5-6 m pikkused lisapuud, mille külge seoti kuni 30 m pikkused veoköied.
Aja jooksul kujunes kaletamine Võrtsjärvel tulusaks ja äärmiselt atraktiivseks kalapüügiviisiks. Püüti peamiselt suuri kalu – latikas, haug, koha, suur ahven jt. 1960ndatel aastatel oli Võrtsjärvel juba kümneid kalepurjekaid, mis olid rannarahvale peale toidu saamise ka kogu rannaelu mõjutavaks ettevõtmiseks. Purjed tehti sageli värvilistest materjalidest ja nad olid õhtupäikeses väga ilusad. Peale praktilise kalapüügi hakati purjekaid kasutama ka teistel eesmärkidel. Lõbusõidud nendega muutusid nauditavateks ja populaarseteks mitte ainult rannarahva hulgas. Võrtsjärvel hakati korraldama mainekaid kalepurjekate võidusõite-regatte, järvehuvilistele ja turistidele tehti lõbusõite. Ajapikku muutusid kalepurjekad Võrtsjärvel omaette vaatamisväärsusteks ja osaks rannarahva kultuuris.
Lisaks kalepurjekatele olid Võrtsjärvel kasutusel ka puidust aerupaadid. Neid kasutati peale kutselise kalapüügi veel harrastuspüügil. Suviti korraldati paatidega ka sõudevõistlusi ja muid üritusi. Tulenevalt Võrtsjärve madalusest ja sellest tingitud lainetuse iseärasusest, olid kalepurjekad ja aerupaadid ka ainulaadse konstruktsiooniga, mis kujunes välja küllalt pika aja jooksul.
Seoses angerjamaimude sissetoomisega 1970ndatel muutusid traditsioonilised püügiviisid. Kuna Võrtsjärvest sai angerjajärv, siis asendus kalepüük peamiselt paikse mõrrapüügiga ja kalepurjekate asemel võeti kasutusele peamiselt traktorimootoriga varustatud puidust, plastmassist ja metallist valmistatud paadid. Kunagine atraktiivne kalepurjekate ja aerupaatidega kalapüük on tänaseks asendunud mürisevate ja vägagi eriilmeliste ning mitte kuigi ilusate mootorpaatidega.
Ühe viimase elusoleva paadimeistri Väino Leiaru juhendamisel 2005. aastal valminud kalepaat “Paula” on ainukene omasuguste seas ning pakub vanalaevandus- ja kalastushuvilistele sõite Võrtsjärvel.
Purjekas “Paula” ehk ühemastiline kalepaat on 12,6 meetrit pikk, masti kõrguseks 15 meetrit, tal on kaks kolmnurkset purje – masti küljes suur põhipuri ja selle ees väike kliiverpuri. Ta on madala süvisega ja randumisel ja madala vee puhul ülestõstetav svert ulatub vaid meetri ja kahekümne sentimeetri jagu veepinnast allapoole. Kale kahvelpurjed võimaldavad tal purjetada tuulega kuni 45 kraadise nurga alla risti.
Vaata ka: