Teateid Valma külast (Walmabe) on aastast 1584. Valma kaluriküla on tuntud tüüpilise kammkeraamika leiualana. Kiviaegne asulakoht paikneb Saba talu juures madalal järve ulatuval neemikul, nn Saba nukil. Asula on hõlmanud umbes 2000 m2, aastail 1950 ja 1953-1955 uuriti L. Jaanitsa juhtimisel läbi 992 m2 selle keskosast. Leiti kümmekond kivideta tuleaset liivasse süvendatud lohkudes, mis kauasest kasutamisest olid täitunud söepuruga. Paksus kultuurikihis esines hulgaliselt kammijälgede, lohkuga ja soonekestega ilustatud ümarapõhjaliste savinõude tükke. Leiti tulekivist kõõvitsaid, noakesi, uuritsaid, teravikke, noole- ja odaotsi. Esines ka mõni lihvitud talb, kiltkivist õngevihte, luuesemete katkeid (õngekonksud, ahinguotsad, peitel, naasklid), sarvest talb ja käepidemeid, loomahammastest ripatseid, merevaigust nööpe, metsloomade ja kalaluid. Osa riistu oli valmistatud kohalikust tulekivist, kivi- ja luuesemed olid puhtalt ja korralikult töödeldud. Leidude põhjal kuulub kammkeraamikakultuuri asula nooremasse kiviaega (III aastatuhande keskele e.m.a.).
Asula loodeserval õhukese liivakihi all avastati paarismatus – keskealine mees ja noor naine. Paar lamas selili kõrvuti, kuid vastupidistes suundades: mehel pea läände, naisel itta. Juures olid tulekivist riistad: mehel kõõvits, naisel nuga. Huvi pakkusid loomakujulised ripatsid, mida algselt võidi kanda peakatete küljes. Luust oli nikerdatud kobras ja merevaigust metssiga. Asula kaguossa oli maetud 7-10-aastane laps. Tegu on vanima antropoloogilise materjaliga Võrtsjärve ümbrusest. Kõige paremini olid säilinud meesterahva tugevad luud. See muistne Valma kalur peaks olema nägupidi tuttav paljudele, sest tema jäänuste põhjal valmistas M.M Gerassimov oma tuntud rekonstruktsiooni. Mehel olid tugevad sarnad ja muidki mongoliidseid jooni, kuid küllap leppinuks temaga ka tänapäeva naised.
Süvendist asula keskelt leiti karu kihv, purihammas ja jämedaid toruluid. Tegemist võis olla rituaalse karumatusega, mis koos leitud loomakujukestega viitab küttimisest elatunud hõimude loomakultusele.
Hiljem, III aastatuhande lõpul või II aastatuhande algul e.m.a. peatusid Valmas venekirveste kultuuri inimesed, kellest jäi maha kuuseoksamustriga savinõude kilde ja venekirve tükk. Neile võisid kuuluda ka kuus lihtsat kividest laotud leeaset kõrgemas horisondis. Et ümaraid alla meetrise läbimõõduga leeasemeid leiti paarikaupa, jääb mulje, et venekirveste valmistajad eelistasid kahepereelamuid. Veel kõrgemas kihis esines juba kedrakeraamikat ja metallesemeid, nii et paika asustati ka 12.-13. sajandil m.a.j.