Huvitavad objektid

Arhitektuurimälestis ehitati 15 sajandi algul. Omapärase ruudulähedase põhiplaaniga pikihoone võlvid hävisid 17. sajandi alguse sõdades.

Suuremad ümberehitused toimusid aastail 1835 ja 1876. Kirikus on Baltimaade vanim kantsel (16. sajandist), Rootsi kuninga Karl XII kingitud kroonlühter aastast 1699 ja korjanduspakk aastast 1755.

Neogooti stiilis altarisein valmistati 1890. a. Tartus L. Bandelier’ töökojas, altarimaali “Kristus ristil” autor on R.J. v.z. Mühlen.

Mälestustahvel Vabadussõjas langenuile avati 25. augustil 1991. Kiriku 33 m kõrgune torn on heaks orientiiriks järvel seilajatele.

Michael Andreas Barclay de Tolly sündis 27.detsembril 1761.a. Põhja-Leedus. 1812.a. Isamaasõjas juhtis Barclay de Tolly vene armeed, kuid üldsuse mõjutusel tagandas tsaar ta ülemjuhataja kohalt. Pärast M. Kutuzovi surma nimetati ta 1813.a. mais uuesti vene vägede ülemjuhatajaks.

Pärast lahkumist sõjaväeteenistusest asus Barclay de Tolly elama oma Jõgeveste mõisa. 26.mail 1818.a. Barclay de Tolly suri, tema põrm balsameeriti ja asetati 1832.a. nimeka vene arhitekti Apollon Ðtðedrini kavandi järgi ehitatud mausoleumi. Mausoleumis oleva monumendi on loonud silmapaistev skulptor Vassili Demut-Malinovski. Mausoleumi keskel olevast avast põrandas pääseb keldrisse, kus asuvad vürsti ja vürstinna Barclay de Tolly sarkofaagid.

Hauakabeli kõrval raudaias on Barclay de Tolly poja Ernst Magnuse (1789-1871) ja ta abikaasa Leocadie (1807-1852) matusepaik.

Rannu vallamaja asub omaette metsa sees. Telliskivist valla- ja kohtumaja õnnistati 17. novembril 1902. Vallamaja lähedal on võidutule altar.

Kaugemal Palupää metsas asub II Maailmasõjas hukkunute ühishaud mälestussambaga. Surnuaed rajati Vallapallu 1775. a. paiku. Maakivist kabel ehitati 1880. aastatel, kalmistu väravad õnnistati 1933. a. Siia on maetud luuletaja Jakob Tamme vanemad Mai ja Aadu, “Vanemuise” seltsi asutajaliige Jüri Laas, Treffneri gümnaasiumi asutaja Fritz Taubel, köster-kooliõpetaja Jakob Pehrna jt. kultuuritegelasi.

27. augustil 1931 avati kalmistul Vabadussõjas hukkunute mälestussammas, mis 1949. a. lõhuti. Aastast 1976 seisab mälestusmärgi asukohas Ole Ehelaiu skulptuur “Rannu Ema”.

Rannu vasallilinnus rajati 13. sajandi keskpaiku liivi päritoluga Dolenite suguvõsa poolt. Rannu mõisapreili Barbara v. Tiesenhauseni traagilisest armuloost on ainet saanud Aino Kallas jt. kirjanikud.

Kindluse hävitasid Vene väed Liivi sõja ajal. Kaitse alla kuulub müüriga piiratud park, mida ääristavad endised mõisahooned ja kunagi linnust ümbritsenud tiik. Mõisapargis on spordihuvilistel võimalik kasutada palliplatsi.

1954. a. tööd alustanud Eesti sisevete uurimiskeskus, mille põhiülesandeks on välja töötada Eesti sisevete majandusliku kasutamise ja kaitse teaduslikud alused. Tehakse fundamentaal- ja rakendus-uuringuid ning õpetatakse Tartu Ülikooli Zooloogia ja Hüdrobioloogia Instituudi üliõpilasi.

Peahoone nurgakivi pandi 6. mail 1961, haljastuse kavandas Aleksander Niine. Jaamal on oma sadam.

Vähem kui poolehektarine saareke ulatub mõne meetri üle Võrtsjärve pinna. Saar võib olla jäänuk suuremast pinnavormist, seda ümbritseb roogu kasvanud madalik ja mitu kivivaret.

Tondisaar on pakkunud varju üksinduseotsijaile. Rajatud on puhkekoht lõkkeplatsi ja grillimis-võimalusega.

Väike rabajärv umbes 2 km Võrtsjärvest idas. Umbes 23 ha suurust järve  ümbritseb rabamännik. Vee äärde pääseb põhjakaldalt, muidu piirab järve õõtsikuriba. Mustjärve ääres kohtab rohkesti kopra tegutsemisjälgi, koprarajale on võimalik tellida giidi.

Mustjärve ümbruskonnast võib korjata rabamurakaid, jõhvikaid, pohli, mustikaid ja seeni. Lähedal asub metsa-marjade kasvatusele spetsialiseerunud Marjasoo talu.

Ka Ervumäe ja Rannu Munamäe nime all tuntud kõrgendik kujutab endast 6 km pikkuse Valguta suurvoore põhjaotsa, mis ulatub 99 m üle meretaseme ja umbes 65 m üle Võrtsjärve taseme.

Rahvasuu seostab Tulimäe nime Jüriöö märgutulede süütamisega.

Esmateated Valgutast on aastast 1582, iseseisev mõis rajati 17. sajandil. Rannu-Rõngu tee äärde jääb suur, üsna liigirikas mõisapark, kus asub Valguta Lasteaed-Algkool 1936. a. ehitatud hoones.

Valguta mõisa Köödsa kõrtsis sündis luuletaja Ernst Enno (1875-1934), kohta tähistab mälestuskivi.

Koruste on Rõngu valla vanimaid külasid, mainitud juba 13. sajandil. Juka talus oli helilooja Aleksander Läte (1860-1948) viimane elupaik aastail 1944-1948. Kaitsealuse Juka tamme kõrgus on 22 m, ümbermõõt 3,8 m. Lähedal metsas asub suur rändrahn – Tondikivi.

Peale Aleksander Läte elasid Koruste kandis maalikunstnik Elmar Kits (1913-1972) ja kirjamees Kusta Toom (1892-1973), kelle mälestuskivid asuvad Rõngu-Pikasilla teelõigul.

Kalmistu rajati Tõrva maantee äärde 1811. a. ning laiendati 1891. a.

Siin puhkavad köster ja muusikamees Carl Rossmann, ajakirjanik Jüri Reinvald, helilooja Aleksander Läte, kirjanik Jaan Kärneri vanemad Kaarel ja Liis, jõumees Aleksander Sannik, botaanik Karl Eichwald, ajakirjanik Kusta Toom, luuletaja ja keelteprofessor Ivar Ivask jt.

Peaingel Miikaelile pühendatud kirik on Rõngu vanim ehitis ning ainuke ühelööviline kirik Lõuna-Eestis. Arvatavasti 14. sajandi lõpul ehitatud kirik kannatas rängalt Liivi sõjas ja Põhjasõjas. Läänetorn püstitati aastal 1863, ulatuslik ümberehitus toimus aastail 1900-1901.

Kell on valatud 1930ndal a. ja orel valmistatud 1874. a. W. Müllverstedti poolt. Kirikus on Riia meistrite valmistatud vitraazhid aastast 1900 ning L. Otto altarimaal “Kolgata” aastast 1901.

See 1820. a. paiku rajatud kaarjas ehitis (ehitusmeister J.Fr. Zwiegmann) on huvitavamaid klassitsistlikus stiilis sakstekõrtsi näiteid. Kunagine kõrtsi- ja postijaamahoone seisab Tartu-Valga-Riia ja Pikasilla-Pärnu maanteede ristil.

Kõrtsi traditsioon on ammune: kohta mainitakse juba 1684. a. ning aastal 1693 asus siin peatus- ja hobuvahetuspunkt.

Kõverkõrts ennistati aastal 1989, hoones tegutseb kauplus.

Kõrtsi ees platsil on taastatud Vabadussõja mälestussammas, esmakordselt pühitsetud 30. septembril 1934, taasavatud 21. mail 1995.

Umbes kilomeetrise läbimõõduga platoojas moreenseljak Rõngu aleviku põhjaserval. Nagu ütleb Hiugemäe nimi, asunud siin muistne hiis ja kalmekoht. Ka suure katku ja nälja ohvrid maetud Hiugemäele. Seal algavat ka maa-alune tee.

Mõisnike ajal kasutati mäge Rõngu krahvide Mannteuffelite matusepaigana. Mäge katab tihe segamets, kus leidub väga mitmeid puuliike. Ürgoru veerule rajatud lauluväljakul toimuvad vabaõhuüritused.

Rõngu alevikust 2 km loodesse jääb Lossimägi, kus asus Rõngu vasallilinnus. Vabakastelli tüüpi linnus rajati arvatavasti 1340. a. paiku. Siin asunud Püha Risti kabelit mainitakse aastal 1413.

Keskajal kuulus linnus Tödwenite suguvõsale. Linnuse purustasid orduväed 1558. a. ja põletasid jesuiidid 1625. a. Enamik lossi kavatisest ei ulatu kõrgemale maapinnast. Säilinud on umbes veerandsajameetrine lõik idakülje välismüürist, kus asub ka peavärava ava.

Lossimäe varemed konserveeriti 2009 aastal ja neid ümbritseb 12-hektarine park ilusate võimsate tammede, lehiste ja teiste põlispuudega. Pargis asub ka mälestussammas Stella Pahapillile, kes kinkis Lossimäe pargi valla rahvale.

Aastast 1557 on teateid Aakre mõisast (Aicker, Ayakar, Kawrimoise), mis algselt kuulus vist Kaweritele.

Ajalooliselt kuulus Aakre Tartumaa Rõngu kihelkonda. Endises mõisahoones tegutseb Aakre lasteaed-algkool, põnevaks vaatamisväärsuseks on mõisapark. Pargis on II Maailmasõja vennashaud mälestussambaga.

Linnamägi Aakre lähedal Palamuste külas (maanteest 1 km idas) on tuntud ka Pangamäe nime all. See on 6-12 m kõrgune eraldiseisev liivaküngas, mille põhjajalamil voolab Verioja. Mäe kirdenõlv on kõige kõrgem, loodenõlv astanguline.

Linnuseala eraldub ülejäänud künnisest 3-4 m kõrguse astanguna, mida katab 0,35-0,5 m paksune kultuurkiht.

Teated Vana-Puka mõisast (Perende, Buxhöwdenshof) pärinevad aastast 1529, kui selle sai Michael Buxhöwden isa pärusmõisana. Puka nime sai mõis 16. sajandi II poolel omaniku v. Bocki järgi. 1954. a. avati Pukas keskkool, millele lisati aastail 1978-1981 neljakorruseline juurdeehitus.

Puka raudteejaama taga asub omapärane arhitektuuriansambel – endine linakaupmehe elamu koos aidaga (1914, arhitekt Karl Burman senior). Puka kirdepiiril Komsi külas on baptisti palvela ja surnuaed.

Vana teedesõlm, sillakoht ja kõrtsikoht. Varem ületati Väike-Emajõge parvega. Asula ja sild hävitati II Maailmasõjas. Septembris 1944 peeti Väike-Emajõel väga veriseid lahinguid siin kindlustunud Saksa vägede ja pealetungiva Punaarmee vahel. Maantee ääres asub langenute vennashaud ning obelisk.

Asulas on kauplus, koolimaja ja laululava. Majutust pakub suveperioodil Pikasilla Põhikool. Staadionil korraldatakse suviti laagreid, olemas on võimla ja palliväljakud. Laagrite ja väliürituste puhul korraldab toitlustamist Pikasilla Põhikool. Alalist toitlustusvõimalust pakub AS Merts baar maantee ääres bensiinijaamas.

Asulas on kaks randumiskohta ja kaks heas seisukorras ujumiskohta. Suur maastikulise väärtusega on Pikasilla pedastik – nii puude koosluse kui ka kaunite vaadete poolest Väike-Emajõele ja Vooremäele. Kohalik rahvas kutsub kohta Pikasilla paluks, üht metsasihti ka Õhkamise alleeks. Esimese Eesti Vabariigi ajal plaaniti sinna koguni sanatooriumi ehitada.

Luuletaja Henrik Visnapuu (1890-1951) sünnikoht mälestuskiviga, 1891. a. asus Visnapuude pere Pikasillale.

Paika mainitakse 1223. a. kroonikas Põdrala (Padriale) nime all. Aastast 1593 on teateid mõisast nimega Morsel-Podrigel, mis kuulus v. Strykidele. Aastal 1761 ehitatud mõisahoone on üks väheseid 18. sajandi barokkehitusi Eestis.

Säilinud on arvukate puuliikidega vabakujunduslik park (5,7 ha), mille vanim osa rajati koos härrastemajaga. Neogooti stiilis perekonnakabeli lasi ehitada Gerdruta v. Stryk oma tütre Louise mälestuseks, seal puhkavad mitme põlvkonna mõisnikud v. Strykid.

Kabel korrastati Põdrala vallavalitsuse ja v. Strykide perekonna koostöös ning 25. augustil 2001 pühitses EELK peapiiskop Jaan Kiivit Gerdruta kabeli kirikuks.

Küla on huvitava ajalootaustaga. Vanim märk inimesest on ohvrikivi II aastatuhandest e.m.a. Kivi on märgistatud ja asub kohe Tõrva-Riidaja maantee ääres, umbes 1 km Lõve bussipeatusest Tõrva suunas.

Lõve mõis eraldus Helme mõisast 1718. a. ning kuulus pikka aega v. Anrepitele.

Kärstna asub teedelahkmel, kust hargnevad maanteed vanade kihelkonnakeskuste Paistu, Tarvastu ja Helme poole. Paikkond on asustatud vanemast raua-ajast. Eesti üks suurimaid kivikalmeid, “Rilli kivistik” jääb poole kilomeetri kaugusele Kärstna mõisast. Endine Kärstna mõis (Kerstenhof, ka Jennesteküll) rajati 17. sajandi algul Rootsi kuninga Gustav Adolfi läänina. Arvatavasti 18. sajandil ehitatud mõisahäärber põles aastal 1907, millele järgnes põhjalik ümberehitus. Häärberis asub Kärstna Põhikool, hoonet ümbritseb kena neobarokne park (11,3 ha).

Tähelepanu pälvib kõrge Kärstna e. Kabelimägi absoluutkõrgusega 136 m, kust avaneb suurepärane vaade ümbruskonnale. Kabelimäel säilinud mälestusmärki, nn. Anrepi lõvi peetakse üheks kaunimaks klassitsistlikuks kunstiteoseks Eestis. Lõvikuju püstitas 1844. aastal ratsaväekindral Carl Joseph v. Anrep oma isa, Napoleoniga võideldes hukkunud väejuhi Heinrich Reinhold v. Anrepi (1760-1807) auks.

Suur, kuid madal järv (pindala 4,87 km2, sügavus umbes 3,5 m) asub Sakala kõrgustikul 96 m üle merepinna. Järvest saab alguse Õhne jõgi. Veisjärve ääres saab puhata ja supelda, kalastik on võrdlemisi liigirikas.

Muistsest inimasustusest räägivad mitmed kivikalmed Veisjärve ümbruses. Lähedal Metsakurul sündis luuletaja Hendrik Adamson (1891-1946).

Voorus asus Sakala vanim muinaslinn ja ühtlasi üks suuremaid. See oli tähtis punkt vanal kaubateel, mis läks Viljandist üle Suislepa ja Otepää Pihkvasse. Kõrgendatud otstega, nn. Kalevipoja sängi tüüpi linnamägi rajati keskmisel rauaajal (6.-7. sajandil) ning oli kasutusel 11. sajandini.

Mäge rikuti kruusavõtmisega 19. sajandil. Arheoloogilised leiud on Viljandi Muuseumis.

Asundust läbib Õhne jõgi. Uue-Suislepa mõisa (1796) õunaaiast on pärit “Suislepa” õunasort, mida siin kasvatati juba 18. sajandil. Alates 1920. aasta sügisest on Suislepa lapsed käinud koolis vanas mõisahoones. Suislepa mõisas asub mälestusmärk 1695.-1697. a. suure nälja ohvritele.

Suislepa paljand on 15 m pikk ja 2 m kõrge, hele liivakivi kuulub burtnieki lademesse.

Suislepa kolmekorruseline hollandi tüüpi tuuleveski on arhitektuurimälestis.

Tarvastu jõgi on tee murdnud läbi voorestiku, kus mitmel pool oruveerudel paljanduvad aluspõhja devoni liivakivid. Tuntuim liivakivipaljand on 7-8 m kõrgune Kullamägi jõe paremkaldal umbes 2 km Tarvastust edelas. Pruunpunase peeneteralise liivakivi sisse on allikaveed kujundanud koopaid.

Tamme-Koori tamme Viljandi-Tartu maantee ääres tuntakse rohkem Viiralti tammena (ümbermõõt 4,7 m, kõrgus 11 m).

Puu kasvanud põgeneva Rootsi kuninga tõllatiislist. Gori Tammele kuulunud talus peatus 1944. a. suvel tuntud graafik Eduard Viiralt (1898-1954), kes jäädvustas puu oma graafilisel lehel “Viljandi maastik”.

Teateid Vana-Võidu mõisast on aastast 1507, hilisklassitsistlikus stiilis mõisahoone ehitati 19. sajandil. Pikka aega kuulus mõis v. Strykidele. Vana-Võidu põllutöökool loodi 1923. a. ning põllumajanduskool on mõisas tegutsenud aastaid.

Vana-Võidul asub omal ajal väga tuntud 4,75 km pikkune motoringrada, kus avavõistlused peeti 1964. aastal.

Õigeusukogudusele kuulunud kirik jääb Viljandi-Tartu maanteest lõuna poole, Kalmetu Põhikooli vahetusse naabrusesse. 80-ndate aastate lõpus alustatud kiriku taastamistööd on praeguseks rahapuudusel seiskunud.

Taastatud on kiriku katus. Puuduvad aknad ja tegemata on sisetööd.

Teateid Valma külast (Walmabe) on aastast 1584. Valma on tuntud tüüpilise kammkeraamika leiualana. Järve ulatuval nn. Saba nukil on kindlaks tehtud kiviaegne asulakoht (III a.t. e.m.a.), kus haudadest leiti vanimaid antropoloogilisi materjale Võrtsjärve ümbruse elanike kohta. Valma sadam on suuremaid järvel, vajalikul määral süvendatud, juurdekuuluvate hoonetega ning spetsialiseerunud kalasadamaks.

Valma lähedal on supelrand ja Raudsepa dendropark. Avatud turismiinfopunkt ja kalapüügiriistade näitus.

Ristija Johannesele pühendatud gootistiilne maakirik on üks lõunapoolsemaid Kesk-Eesti suurtest keskaegsetest paekiviehitustest. Arvatavasti rajati kirik 14. sajandi algupoolel dominiiklastele iseloomuliku lihtsa jutluskirikuna. Ühelööviline kirik võlviti nähtavasti 14. sajandi lõppveerandil Tallinna meistri juhatusel. Põhjasõja järel jäi kirik kauaks varemeisse. Suurema ümberehituse käigus 1875. a. püstitati ka 45 m kõrgune läänetorn.

Aastail 1890-1917 oli Kolga-Jaani pastoriks ärkamisaja suurkuju ja kultuuriloolane Villem Reiman (1861-1917), kelle mälestussammas avati 1988. a. Kiriku lähedal avati 16. augustil 1925 Vabadussõja mälestussammas 17 langenule. Obelisk lõhuti 19. juunil 1941 ja taasavati 28. mail 1989.

Oiu küla kohal suubub Võrtsjärve Tänassilma jõgi. Sellenimelist kaluriküla (Oyowaldt) mainitakse juba 1599. a. Põllukividest tuuleveski ehitati 1840. a. paiku. 1913. a. asutatud Oiu piimaühisusel oli aurujõul töötav meierei, kus valmistati võid. Praegu seisab endine meiereiehoone kasutuseta. Külas asub väike sadamakoht, kus omal ajal peatusid Võrtsjärvel kurseerivad laevad ja purjekad.

Tänassilma jõe suue on üks kalameeste lemmikpaikadest. Oiu ja Leie vahele jääb Ulge puhkeala. Siinsel laval toimusid 1987. a. Võrtsjärve mängud. Puhkeala omanik Kolga-Jaani vald on siia ehitanud võistluspaigad ja abihooned ning remontinud laululava koos pinkidega. Puhkajaid ootavad telkimis- ja spordiplatsid.

Umbes 300 elankuga Leie on teine suurem keskus Kolga-Jaani vallas. Aastal 1995 valmis Leie põhikool 216 lapsele. Asula serval maantee ääres on ohvrikivi, mille juures nähtud tonte ja viirastusi.

Leie külas Viilu talus sündis filoloogiadoktor August Annist (1899-1972) – Kalevipoja ja Kalevala uurija, Iliase, Odüsseia ja Kalevala eesti keelde tõlkija.

Asulat (Waibla) on esmakordselt mainitud 1583. a. Vaibla Võrtsjärve põhjakaldal on suurepärane suvituskoht liivaranna ja madala sooja veega.

Puhkajatele osutavad teenuseid mitmed kämpingute ja suvemajade omanikud. Kohapeal saab laenutada paate ja vesirattaid, käia saunas ja kohvikus.

Siit algab Suur-Emajõgi, mis on piiriks Viljandi- ja Tartumaale.

Jõesuus on iidsetest aegadest ristunud Tartu-Viljandi maantee ning Võrtsjärve-Emajõe-Peipsi veetee. Kunagi asus siin Võisiku mõisale kuulunud kõrts.

Aastast 2009 tegutseb puhkealal Võrtsjärve Külastuskeskus.

Siit saab infot piirkonna kohta, osta suveniire ja kohalikku käsitööd, vaadata näitusi või rentida ruume koolitusteks või muudeks üritusteks. Samuti saab tellida  kalepurjeka “Paula” lõbusõite järvel.

Jõe kaldal on 10-kohaline paadisild. Puhkealal  vaatetorn, välikäimlad, katusealune ja lõkkekoht.

Info: 51 86 346 või info@vortsjarv.ee